Tahaks õelda,et päev pole vel alanud kuigi ta tegelikult juba sest saadik käib,kui päike oma nina välja pistis.
Hommikul ärkasin mahedalt, peas veel uned,härjapõlvlaste tants ja sina. Harukordselt piilus ka päike kardina vahelt sisse ja lausa eredalt. Oma toa ukse avades on juba kuulda ära tuntav vendade kisa ,ema vali naer, puuküttega pliidi puidu põlemise hõng ja köögiukse avades läigivad vastu isa prillid, mida ta peas harva näha võib. Peaaegu oleks unustanud oma suurema venna,kes nagu karu talveunes oma tekihange all, silmad kinni kleepunud mühiseb. Kui ta mühinat kuulsin jooksin ruttu ta voodi äärde ja andsin ühe energilise vennaliku hommikulaksu vastu tema PERSET. Küllalt teiste persedest,nüüd ikka enda juurde tagasi.
Minu juures polegi praegu midagi üleliia huvitavamat kui tavaliselt. Leban kamsutra teatmikus mainimata poosis üle oma voodi , sassis juustega, liiga suure särgiga, boxerite väel ja tipin oma kriibitud kätega,kusjuures parema käe ühe sõrme küüs on punaseks lakitud ja keskmise sõrme küljelt jookseb pikk punane veretriip/kriimustus,mis selle küünega nii superhästi sobib. See,mis mu sasitud pea sees toimub jääb teile arvatavasti saladuseks, sest vaatamata sellele,et ma seda teksti nö endale kirjutan ei kirjuta ma seda mis mu peas toimub,sest küll ma ka vana ja kobedana veel tean,mis mul tol ajal peas toimus. Ütlen vaid üht. Mu peas oled sina. Ja nii mõnigi,kes seda hiljem loeb mõtleb,kes on see tema. Tema on inimene, kes minu enesekeskse isiksuse ära suudab kaotada. Ta on inimene ja tüdruk,kelle vastu mul on suurim austus ja kes minus ,minu improviseeriva elustiili suudab kasvõi vahel eemale lükata ja ta paneb mind sellega tulevikule mõtlema. Sina oled osa mu hommikust päevast ja õhtust.
Ilusat hommikut sulle, ilusat hommikut mulle ja ilusat hommikut teile!
