Kuulan sünget Arvo Pärdi muusikat köögis samal ajal kui tõsise näoga tatart keedan. Tuttav hakkab ära minema köögist ja ütleb oma lapsele,et too siia jääks. Laps ei julgend ja jooksis karjudes järgi. See on see miski, mis koorimuusikas ja tatrakeetmises hirmsat on.

Hirm inimestel: Kui tänane päev on ilus, nauditav hea, siis hommne ei ole?

Kas inimesed, kes on koguaeg mingis rollis ja ma ei mõtle midagi lapsevanema või lapse rolli sarnast, kas nad on rolist väljas olles kurvad?

Pead sulgema silmad ja ootama kuni kiri muutu ainult sõnadeks, nii kaob ka kurbus ja pisarad kuivavad soolaks.

See roosa muutub ahjus veri-punaseks(loodetavasti)

Ma olen vist peast veidi põrunud või olen lausa pärishull. Täna õhtul, poolikul on minu jaoks iga pilt, iga vaade ilus ja nauditav. Kõik sai vast alguse, kui läbipaistva klasuurise pintsliga üle kriitvalge savikolba tõmbasin ja selle järel jooksev märg joon kiirelt ära kuivas, jättes järele vaid suhkruselt sätendava ,pulbrise, kuivanud riba, mis nii söödav välja nägi. Külalistemaja juurest kodu poole kõndides veel järgnevad tavalised pildid, mis muidu mingit emotsiooni ei paku : Looma näoga koer, kett, hunnik mänd-punakaid laudu kollase kareda poolega. Puiesteel kõndides valge aiavärav erinevate varjundite ja varjudega rohelised pöösad, puud.  Jalgade all krõbises räpane kulund liiv, tee aukudesse olid kuhjunud päikese-kollaseks kuivanud kõrred, mis segunenud pruunikate oksajuppidega ja mille vahel karvaseid ja siledaid kilbiga ja kilbita putukaid sibamas võis näha. Kõige võimsam pilt päeva jooksul oli vast ülesse vaadates taevas halliksinised, päris taevasinise taustal hõljuvad massiivsed kogud, mille vahelt roosa, lillaka ja valguse segu oranš kiirtena välja trügis. See pold muidugi see, mis selle pildi nii võimsaks tegi. Asi oli hoopis kontrastis, sest kogu selle võimsuse taustal lendles üks must-valge samet-sile pääsuke. See oli mu jaoks igatahes küllalt ilus, et jätta varju helesinine korund värviga kuuri uks, mille vahelt koledalt ilus, lõmmis õllepurk välja paistis.
Mul pole aimugi, mis täpsemalt need pildid mu jaoks kõik nii imetletavaks tegi. Võibolla see,et ma ennast täna õhtul nii tühjana tunnen, või päike, mis kõigele ühtlaselt punaka tooni andis.
See pole ainus asi, mis mul täna mõttes on olnud ja ainult see, kes suutis kõik need kirjeldused läbi lugeda jõuab ühe järgmise suurema mõtteni, mida peas arutlesin kuumuses, naiivseid, lolle, kasvatamatuid lapsi hobuse peal talutades. Kusjuures vahepeal olin sunnitud ka nende veel lollimate ja naiivsemate vanemate lolli jura kuulama.
Niisis, nüüd mõtte juurde. Ma mõtlesin, et inimesed loevad osad nii raskelt ja ei suuda teksti üldse hoomata.

Ma tahan,et see jääks mulle meelde.
Ma tahan,et mulle jääks meelde,kuidas ma hingeldades vana sauna kivist trepil istuva vanaisa poole jooksen. Me räägime,et me ei rääkinud braktikast ja,et midagi jäi tegemata. Ma ütlen,et ma olen lühike ja isegi redeliga ei saaks ma ilma pika varrega lõikuriga ladvas hakkama. Vanaisa arvab,et ma saaksin lühikestega,kui ta alt redelit kinni hoiaks.Vanaisa patsutab aeg-ajalt käega mu põlvele.
 Me räägime veel.
Ta mainib hiljem kartlikult,et tal ei ole rammu ja,sest varem ütlesin,et mul on palju tegemist ,isegi täna. Tema sõnul saaksin mina noore mehena tal aidat ühe juurika välja tõmmata. Ta arvab,et ma ei peaks täna tööd tegema,sest on ema sünnipäev.
Me jalutame koos üle värskelt rohetava muru kasvuhoone taha. Teepeal räägib ta,et arvas puud kahe haruline olevat kuid hiljem vaatas,et teine sort on küljes.
Ma kaevan ja vanaisa õpetab kõrval. Juurikad on kõvad ja känd ei taha üldse liikuda. Kui ma seal sedaasi labidaga askeldan ütleb vanaisa,et ma talle ütleks kui ta ees on ja ta ise aru ei saa. Ma teen nägu nagu ta ei oleks ees ja askeldan ettevaatlikult edasi. Vanaisa on oma uued prillid vist suutnud ka juba ära lõhkuda,sest prillidel,mille ühel klaasil kurgiviil on, on vanaisa sangade liikmete vahele pannud kollast liimi.
Muld on kivine ja labidaga juurikaid lõhkudes hakkavad randmed tulitama. Mu pea on märg ja kua tuult kasvuhoone taga ei ole võtan kareda mütsi peast ja panen selle vanaisa põlvele.
Varsti mõistan, kuidas ma vana inimesena kunagi teistele jutustan,et see pilt söi mulle mälusse ja mõistan ka,mida teised inimesed taolist fraasi õeldes tunnevad ja mõtlevad. Mu peas ütleb seda üks hallis ülikonnas kergelt kiilanev hallide juustega mees.
Vanaisa küsib veel,et palju puud maksid. ja  ega ta liiga vähe raha ei andnud,sest üks puudest oli kink emale ja ta küsib,kas ma tean,et see on kink emale.
Samal ajal kui ma mulda auku mullast tühjendan ütleb vanaisa,et tema oleks seda tööd 2 päeva teinud ja ma tunnen kergendust,et saan vanaisa aidata. Iga natukese aja tagant küsib,ega ma minema ei pea,sest ta saaks asju ise edasi teha. Aga ma ei lähe poole töö pealt minema,mida ma alustan,sest vanaisa on mulle nii õpetanud ja see võib ka olla viimane puu,mida vanaisaga istutan.
Kui ma juurtele juba mulda peale viskan,ütleb vanaisa,et ilma minuta ei oleks ta seda puud jõudnud istudada ja ütleb lause: "Sa oled mulle nagu õnn kaela kukkunud."
Lõpuks ütleb ta,et ma vaataks kuidas oma "kingad" puhtaks saan ja ,et jätaksin meelde,et selle puu olen istutanud. Ma lisan : "Vanaisaga".

Ümin

Palun,kujutle,et need sõnad on pehmed.
Täna öösel surun tunnetesegaduses hööguva pea karmilt patja ja tõmban liialt sooja teki kuumale ihule. Kõik see -patjade pehmus,mu pea kuumus ja hetkeline emotsioon ei loe sellel hetkel enam üldse,sest ma ei näe tulevikku ja olen kindel,et juba tol hetkel, kui olen selle postituse lõpuni kirjutanud on mu pea jahtunud ja tekkki tundub jahedam.

Ma armastans sind vaatamata kõigele,mida välja suudaksid mõelda.


Metsas ragisedes tamm kukub.
Hai lõugade vahel mees verine karjudes hukub.
Ma jooksen tuppa ja panen kõik uksed lukku.
Sulen silmad ja näen unes kuidas upun.

Veidi hiljem peale uppumist näen veepinda.
Su märgu hilpu,tõmbad mind veest välja ja surud nuttes vastu rinda.
Miks sa ei jätnud mind sinna?