Kuulan sünget Arvo Pärdi muusikat köögis samal ajal kui tõsise näoga tatart keedan. Tuttav hakkab ära minema köögist ja ütleb oma lapsele,et too siia jääks. Laps ei julgend ja jooksis karjudes järgi. See on see miski, mis koorimuusikas ja tatrakeetmises hirmsat on.

Hirm inimestel: Kui tänane päev on ilus, nauditav hea, siis hommne ei ole?

Kas inimesed, kes on koguaeg mingis rollis ja ma ei mõtle midagi lapsevanema või lapse rolli sarnast, kas nad on rolist väljas olles kurvad?

Pead sulgema silmad ja ootama kuni kiri muutu ainult sõnadeks, nii kaob ka kurbus ja pisarad kuivavad soolaks.

See roosa muutub ahjus veri-punaseks(loodetavasti)

Ma olen vist peast veidi põrunud või olen lausa pärishull. Täna õhtul, poolikul on minu jaoks iga pilt, iga vaade ilus ja nauditav. Kõik sai vast alguse, kui läbipaistva klasuurise pintsliga üle kriitvalge savikolba tõmbasin ja selle järel jooksev märg joon kiirelt ära kuivas, jättes järele vaid suhkruselt sätendava ,pulbrise, kuivanud riba, mis nii söödav välja nägi. Külalistemaja juurest kodu poole kõndides veel järgnevad tavalised pildid, mis muidu mingit emotsiooni ei paku : Looma näoga koer, kett, hunnik mänd-punakaid laudu kollase kareda poolega. Puiesteel kõndides valge aiavärav erinevate varjundite ja varjudega rohelised pöösad, puud.  Jalgade all krõbises räpane kulund liiv, tee aukudesse olid kuhjunud päikese-kollaseks kuivanud kõrred, mis segunenud pruunikate oksajuppidega ja mille vahel karvaseid ja siledaid kilbiga ja kilbita putukaid sibamas võis näha. Kõige võimsam pilt päeva jooksul oli vast ülesse vaadates taevas halliksinised, päris taevasinise taustal hõljuvad massiivsed kogud, mille vahelt roosa, lillaka ja valguse segu oranš kiirtena välja trügis. See pold muidugi see, mis selle pildi nii võimsaks tegi. Asi oli hoopis kontrastis, sest kogu selle võimsuse taustal lendles üks must-valge samet-sile pääsuke. See oli mu jaoks igatahes küllalt ilus, et jätta varju helesinine korund värviga kuuri uks, mille vahelt koledalt ilus, lõmmis õllepurk välja paistis.
Mul pole aimugi, mis täpsemalt need pildid mu jaoks kõik nii imetletavaks tegi. Võibolla see,et ma ennast täna õhtul nii tühjana tunnen, või päike, mis kõigele ühtlaselt punaka tooni andis.
See pole ainus asi, mis mul täna mõttes on olnud ja ainult see, kes suutis kõik need kirjeldused läbi lugeda jõuab ühe järgmise suurema mõtteni, mida peas arutlesin kuumuses, naiivseid, lolle, kasvatamatuid lapsi hobuse peal talutades. Kusjuures vahepeal olin sunnitud ka nende veel lollimate ja naiivsemate vanemate lolli jura kuulama.
Niisis, nüüd mõtte juurde. Ma mõtlesin, et inimesed loevad osad nii raskelt ja ei suuda teksti üldse hoomata.

Ma tahan,et see jääks mulle meelde.
Ma tahan,et mulle jääks meelde,kuidas ma hingeldades vana sauna kivist trepil istuva vanaisa poole jooksen. Me räägime,et me ei rääkinud braktikast ja,et midagi jäi tegemata. Ma ütlen,et ma olen lühike ja isegi redeliga ei saaks ma ilma pika varrega lõikuriga ladvas hakkama. Vanaisa arvab,et ma saaksin lühikestega,kui ta alt redelit kinni hoiaks.Vanaisa patsutab aeg-ajalt käega mu põlvele.
 Me räägime veel.
Ta mainib hiljem kartlikult,et tal ei ole rammu ja,sest varem ütlesin,et mul on palju tegemist ,isegi täna. Tema sõnul saaksin mina noore mehena tal aidat ühe juurika välja tõmmata. Ta arvab,et ma ei peaks täna tööd tegema,sest on ema sünnipäev.
Me jalutame koos üle värskelt rohetava muru kasvuhoone taha. Teepeal räägib ta,et arvas puud kahe haruline olevat kuid hiljem vaatas,et teine sort on küljes.
Ma kaevan ja vanaisa õpetab kõrval. Juurikad on kõvad ja känd ei taha üldse liikuda. Kui ma seal sedaasi labidaga askeldan ütleb vanaisa,et ma talle ütleks kui ta ees on ja ta ise aru ei saa. Ma teen nägu nagu ta ei oleks ees ja askeldan ettevaatlikult edasi. Vanaisa on oma uued prillid vist suutnud ka juba ära lõhkuda,sest prillidel,mille ühel klaasil kurgiviil on, on vanaisa sangade liikmete vahele pannud kollast liimi.
Muld on kivine ja labidaga juurikaid lõhkudes hakkavad randmed tulitama. Mu pea on märg ja kua tuult kasvuhoone taga ei ole võtan kareda mütsi peast ja panen selle vanaisa põlvele.
Varsti mõistan, kuidas ma vana inimesena kunagi teistele jutustan,et see pilt söi mulle mälusse ja mõistan ka,mida teised inimesed taolist fraasi õeldes tunnevad ja mõtlevad. Mu peas ütleb seda üks hallis ülikonnas kergelt kiilanev hallide juustega mees.
Vanaisa küsib veel,et palju puud maksid. ja  ega ta liiga vähe raha ei andnud,sest üks puudest oli kink emale ja ta küsib,kas ma tean,et see on kink emale.
Samal ajal kui ma mulda auku mullast tühjendan ütleb vanaisa,et tema oleks seda tööd 2 päeva teinud ja ma tunnen kergendust,et saan vanaisa aidata. Iga natukese aja tagant küsib,ega ma minema ei pea,sest ta saaks asju ise edasi teha. Aga ma ei lähe poole töö pealt minema,mida ma alustan,sest vanaisa on mulle nii õpetanud ja see võib ka olla viimane puu,mida vanaisaga istutan.
Kui ma juurtele juba mulda peale viskan,ütleb vanaisa,et ilma minuta ei oleks ta seda puud jõudnud istudada ja ütleb lause: "Sa oled mulle nagu õnn kaela kukkunud."
Lõpuks ütleb ta,et ma vaataks kuidas oma "kingad" puhtaks saan ja ,et jätaksin meelde,et selle puu olen istutanud. Ma lisan : "Vanaisaga".

Ümin

Palun,kujutle,et need sõnad on pehmed.
Täna öösel surun tunnetesegaduses hööguva pea karmilt patja ja tõmban liialt sooja teki kuumale ihule. Kõik see -patjade pehmus,mu pea kuumus ja hetkeline emotsioon ei loe sellel hetkel enam üldse,sest ma ei näe tulevikku ja olen kindel,et juba tol hetkel, kui olen selle postituse lõpuni kirjutanud on mu pea jahtunud ja tekkki tundub jahedam.

Ma armastans sind vaatamata kõigele,mida välja suudaksid mõelda.


Metsas ragisedes tamm kukub.
Hai lõugade vahel mees verine karjudes hukub.
Ma jooksen tuppa ja panen kõik uksed lukku.
Sulen silmad ja näen unes kuidas upun.

Veidi hiljem peale uppumist näen veepinda.
Su märgu hilpu,tõmbad mind veest välja ja surud nuttes vastu rinda.
Miks sa ei jätnud mind sinna?

Kell on suht palju juba ja tegelikult peaks ma magama minema. Ema tahab,et ma hommikul tal toimetada aitaksin .
AGA mul ei ole und. Päeva otsa ei olnud mul kõht tühi ja nüüd õhtul siis otsustab ta tühjaks minna. Mis õigusega, ma küsin??
Ma kuulan nüüd juba väga mitmendat korda Beatles'ite lugu Blackbird ja isegi vaatasin internetist välja selle loo värgid,et kitarril kaasa mängida.
Mul on hea tuju ja hea meel,et mul on energiat, aga ma tõesti peaksin magama minema. Ma ei lähe,sest mul on janu ja ma lähen varsti kööki ja teen endale jõhvikatest jooki. Ja muidugi ka see,et ma ootan, millal Johanna tagasi tuleb. Tahan temaga veeel rääkida . Ta tõesti on mulle väga kallis.
Mu venna neiu just saatis mulle ühe mõnusa loo juurde. Ta ütles,et mõtles selle loo ühe osa pärast minu peale. Nimelt! juba mõni aeg tagasi kui võtsime saksa osakonna bändiga lugu Dust in the wind, tuli seal hääldada ingliskeeles sõna uudishimu. Mina proovisin seda hääldust talle õpetada ja igakord (isegi esinemistel) vaatasin enne selle sõna tulekut talle kurja pilguga otsa. Selles loos oli ka ühes kohas sõna curiosity.See lugu oli Jack Johnsoni "Upside down". Imelik,kuidas üks sõna võib meenutada inimest.
Johanna on nüüd juba tagasi, ma hakkan temaga rääkima.

Ööd!

Rahu

Ma kirjutan ja ma naudin seda,eriti kui ma tunnen,et see,mida kirjutan on hea ja silmadele kerge.
Ma kirjutan endale, tunnetates seda piiri, mille loovad need inimesed,kes mu kirjutisi loevad.

On vaheaeg juba tervelt kaks ja pool päeva. Mul on aega ja ma tunnen,et ma saan puhata. Lõpuks mõni selline vaehaeg.
Need kaks ja pool päeva vaheajast on olnud nauditavad,sest mul on aega ja ma olen olnud sportlik.
Reedel ei olnud mul kahte tundi suusatamist. Selle asemel oli tund numero 2 jõusaalis ja tund numero 3 ujulas. Vaatamata sellele,et ma peale neid kahte tundi väga pehmelt väsinud olin ja järgmise päeva hommikul ennast voodist välja veeretama pidin lihasvalude tõttu, tunnen ma ennast tänu sellele ja viimase kahe päeva hommikustele venitustele ja jooksmisele väga värskelt ka täna kell 21:48
Peale selle,et ma olen sportlik ja tervislik, proovin ennast ka harida lugedes raamatuid.
Ja selle koha peal praegu, siin jooksis mõte kokku.
Tegelikult tahtsin veel kirjutada,et lugesin hiljuti peale raamatute ka ühte huvitavat artiklit,kus teadlased kinnitavad David Icke'i teooriat,et maailm,kus me elame on juhitud mõne kõrgema juhi poolt nagu jumal või olend,kes lõi superarvuti ,mis omakorda loob meie ümber ilusioonidena maastiku ja inimene. Seda teooriat järgides peaksime me kõik ka olema ühendatud kuidagi ja see "meie" oleme kõik üks. Huvitav teooria minu meelest.
See kuidagi haakub ühe raamatuga,mis ma pimesi endale riiulist välja valisin. Raamatu nimi on "Tema Jumalik Kõrgus" ja on kirjutatud ühe uhke krisna värgi mehikese poolt, kes väidab siis ka,et on olemas jumalad ja,et me peaksime neid kuulama,et pääseda tupikust,kuhu meid on viinud materialistidest liidrid. Nii palju infot lugeisn vähemalt välja selle raamatu taga kaanelt,sest lahti ma pole veel jõudnud seda teha.
Teistest raamatutest ma ei hakka lähemalt rääkida aga võin õelda,et hiljuti loetud raamatud on "Schindleri nimekiri";"The Perks Of Being a Wallflower";"Tütar Poeg" ja "Martin Eden"
Vahepeal teen veel süüa ka. Alles hiljuti näiteks browniesid,mis olid muidu mui delicioso'd. Peale selle mängin kitarri ja millalgi tahaks üritada joonistada või maalida ka,kui aega jääb.
Täna kuulasin terve päev otsa The Smiths'e ja nautisin lebotades vaheaega.
Vaheaeg tuleb veel edaspidi ka kindlasti sisukas.
Maarmastansind!Loodan palju päikest,sest lumi on juba ebameeldivaks muutunud ja võiks ära sulada,sest kevad ootab ja jäisest õhust on juba jääpurikad kopsudes.

See postitus tuli väga raporti moodi millegi pärast .

Panen mõtteid kirja

Panen mõtteid kirja

Inimesed,kellel on palju aega mõtlevad tihti halbu mõtteid.

Mõtted,mis tekivad ajast kui ülejäägist on enamasti negatiivse häälestusega.

Ilusad mõtted tulevad enamasti tunnetest ja emotsioonist.

Ärge kartke tunda ja mõelda.

Title.

On juba põhimõtteliselt öö ja keegi ei tea,et ma kirjutan blogisse postitust.
Eamik,kes seda postitust loevad loodavad kindlasti lugeda armuhüüdu või muud taolist. Pettumus missugune,sest kirjutan hoopis oma elust,et vähemalt osa sellest dokumenteeritud saaks.
Alates sellest reedest viibisin Eesti Koolinoorte segakoori laagris. Laulan kõrgemat meeshäält tenorit.
Laager kestis 3 päeva mille lõpus täna oli esinemine.
Tegelikult valmistume me hoopis suuremaks ürituseks mis toimub laupäeval Tartus . Ehk siis järgmine reede põgenen varem koolist ja saan 2 tundi bussis magada.
Nüüd siis veits laisemalt-
Reedel olin söögiorgial,tänu millele pääsesin kooolist ja sain targemaks ka. Olin koolitusel Hermeses,kus oli sööki nii palju,et tädike,kes seal nende toitudega askeldas, käskis karpides toitu kaasa võtta.
Nädalavahetusel oli siis laager ja pühapäeval esinemine.
Ühel ilusal päeval sellel nädalal sain endale ka 100 W Marshalli kitarri võimendi,mis teeb väga ilusat häält,näeb ilus välja ja on küllalt suur,et mahutada enda peale sülearvutit,tassi teed ja 2 taldrkut.
Muidu kulgeb kõik väga hästi, ma ei ole endiselt väga suuteline õppima koduseid töid ja mu neiu suudab hoida mul naeratust näol. Aitäh talle,et ta on super! :)

Nautige ilma, suusatage,kelgutage,uisutage, jooge palju teed ja peske käsi!


Kas pole mitte armas kiisu`? :)