Kuulan sünget Arvo Pärdi muusikat köögis samal ajal kui tõsise näoga tatart keedan. Tuttav hakkab ära minema köögist ja ütleb oma lapsele,et too siia jääks. Laps ei julgend ja jooksis karjudes järgi. See on see miski, mis koorimuusikas ja tatrakeetmises hirmsat on.

Hirm inimestel: Kui tänane päev on ilus, nauditav hea, siis hommne ei ole?

Kas inimesed, kes on koguaeg mingis rollis ja ma ei mõtle midagi lapsevanema või lapse rolli sarnast, kas nad on rolist väljas olles kurvad?