Ma tahan,et see jääks mulle meelde.
Ma tahan,et mulle jääks meelde,kuidas ma hingeldades vana sauna kivist trepil istuva vanaisa poole jooksen. Me räägime,et me ei rääkinud braktikast ja,et midagi jäi tegemata. Ma ütlen,et ma olen lühike ja isegi redeliga ei saaks ma ilma pika varrega lõikuriga ladvas hakkama. Vanaisa arvab,et ma saaksin lühikestega,kui ta alt redelit kinni hoiaks.Vanaisa patsutab aeg-ajalt käega mu põlvele.
 Me räägime veel.
Ta mainib hiljem kartlikult,et tal ei ole rammu ja,sest varem ütlesin,et mul on palju tegemist ,isegi täna. Tema sõnul saaksin mina noore mehena tal aidat ühe juurika välja tõmmata. Ta arvab,et ma ei peaks täna tööd tegema,sest on ema sünnipäev.
Me jalutame koos üle värskelt rohetava muru kasvuhoone taha. Teepeal räägib ta,et arvas puud kahe haruline olevat kuid hiljem vaatas,et teine sort on küljes.
Ma kaevan ja vanaisa õpetab kõrval. Juurikad on kõvad ja känd ei taha üldse liikuda. Kui ma seal sedaasi labidaga askeldan ütleb vanaisa,et ma talle ütleks kui ta ees on ja ta ise aru ei saa. Ma teen nägu nagu ta ei oleks ees ja askeldan ettevaatlikult edasi. Vanaisa on oma uued prillid vist suutnud ka juba ära lõhkuda,sest prillidel,mille ühel klaasil kurgiviil on, on vanaisa sangade liikmete vahele pannud kollast liimi.
Muld on kivine ja labidaga juurikaid lõhkudes hakkavad randmed tulitama. Mu pea on märg ja kua tuult kasvuhoone taga ei ole võtan kareda mütsi peast ja panen selle vanaisa põlvele.
Varsti mõistan, kuidas ma vana inimesena kunagi teistele jutustan,et see pilt söi mulle mälusse ja mõistan ka,mida teised inimesed taolist fraasi õeldes tunnevad ja mõtlevad. Mu peas ütleb seda üks hallis ülikonnas kergelt kiilanev hallide juustega mees.
Vanaisa küsib veel,et palju puud maksid. ja  ega ta liiga vähe raha ei andnud,sest üks puudest oli kink emale ja ta küsib,kas ma tean,et see on kink emale.
Samal ajal kui ma mulda auku mullast tühjendan ütleb vanaisa,et tema oleks seda tööd 2 päeva teinud ja ma tunnen kergendust,et saan vanaisa aidata. Iga natukese aja tagant küsib,ega ma minema ei pea,sest ta saaks asju ise edasi teha. Aga ma ei lähe poole töö pealt minema,mida ma alustan,sest vanaisa on mulle nii õpetanud ja see võib ka olla viimane puu,mida vanaisaga istutan.
Kui ma juurtele juba mulda peale viskan,ütleb vanaisa,et ilma minuta ei oleks ta seda puud jõudnud istudada ja ütleb lause: "Sa oled mulle nagu õnn kaela kukkunud."
Lõpuks ütleb ta,et ma vaataks kuidas oma "kingad" puhtaks saan ja ,et jätaksin meelde,et selle puu olen istutanud. Ma lisan : "Vanaisaga".